Hulpija

Iga päev ei oska midagi kirjutada. Isegi mõelda pole vahel millestki, nii igav võib lausa olla. Igaljuhul eile käisin ma basseinis ujumas (hulpimas). Teised, kes trenni samal ajal tegid, ujusid 2x kiiremini, kui mina. Ma natuke sisendasin ka endale, et valusa jalaga ei tasu ikka väga palju ujuda ka :D Siit tulebki siis ütlus, et loll on see, kes vabandust ei leia.
Aga see nädal on mul päris lebo olnud, sest kool on läbi, poiss on lasteaias ja pärast seda ujumistrennis jne.. siis on juba õhtusöögi aeg ja magama ära. Tüdrukuga on natuke teised lood, ta lihtsalt magab pool päeva maha, siis sööme hommik/lõunat ning lõpuks ujumistrenni vms. Selline siis ongi ühe koduperenaise igapäevane elu jah, päris igav peaks mainima. Nüüd saan ka aru, miks mult kunagi tööintervjuul küsiti, kas ma vajan tööd või raha. :D
Igaljuhul ootan ma nv'd, et saaksin rannas mõnuleda ning soolases merevees liguneda. Ilmateade tõotab tulla hea. Niipalju siis meie Sloveenia tripist, aga no okei, vb siis jõuame sinna teine kord.

Nüüd tuli mul meelde, et eile panin püreesupi sooja ning siis hakkas padukat sadama. Jooksin ülesse aknaid sulgema, kuid liiga hilja. Põrand oli märg, siis hakkasin lappi otsima ja jaurasin tükk aega enne kui kuivaks sain. Lõpuks kui ma alla korrusele jõudsin oli roheline püree valgunud potist ilusti välja nagu mudamülgas ning irvitas mulle kõrbenult pliidil vastu. See oli küll tore supitegu, kuid kõige mõnusam oli lõpuks see, kui potikaas vaakumisse tõmbas ning ma seda enam lahti ei saanud. :D Ma olin nii endast väljas, kirusin ja vandusin Eesti keeles. Kui pereema ja pereisa koju jõudsid, siis lohutasid kõik mind, et pole hullu jne. Igaljuhul ei tea ma, kuidas pereisa selle poti lõpuks avas, sest mul hakkas kõht valutama ja nad saatsid mu oma tuppa tervenema. Igaljuhul hommikuks oli kõik korras. :D

Käisin jooksmas täna - 6km suutsin isegi ära joosta. Ise olen uhke, kuid arvu poolest ei ole see midagi erilist.

Lõuna

Üksik sõber