Olen õppinud viimase kahe kuu jooksul, et kui probleeme pole - on kõik korras. Isegi, kui elus on huvitavaid asju, siis ikkagi.. räägime ainult probleemidest ning nende lahendamisest. Samuti on meie kohalikus peres kombeks teha seda, mida keegi tahab. See, kes esimesena oma soovi avaldab, selle soove ka täidetakse. Siin ei tunda sõna EI, sest see piirab laste tahtevabadust ning muudab nad õnnetuks. Niisiis üldiselt tehakse ikkagi seda, mida keegi tahab.. siis võivad teised kannatada, sest üks inimene ei ole ju muidu rahul. :) Sellepärast sain ka mina nii kiiresti ära minna ning nad ei tahtnud minuga kompromissi leida, sest ma olin otsustanud ja teiste otsuseid tuleb austada ning nende järgi tegutseda. huvitav maailmavaade on see igaljuhul.
Siis mulle meenus ka see, et miks siin peres väga ei naerda. Arutasin seda küsimust plikaga ükspäev ning ta vastas, et kui sa ei ole Itaalias tõsine, siis sa tööd ei saa. Mina hakkasin loomulikult kõva häälega selle peale naerma, sest see tundus nii jabur. Mõelda vaid juba 10a tüdruk püüab ajada tõsise Eurooplase moodi oma rida, et ta tulevikus saaks ikka tööle. Ma küll ei mäleta, et meid sellises vaimus oleks kunagi õpetatud?
Igaljuhul lugege http://arvamus.postimees.ee/900138/vello-vikerkaar-voitjad/ päris huvitav artikkel. :)
No comments:
Post a Comment