Trieste

Käisin eile Triestes müttamas. Miks ma seda müttamiseks nimetan on lihtne - nimelt tatsasin ma raske spordikoti ning kaameraga mööda linna ringi. Higimull oli otsaees, kaamera tundus üleliigsena ning vihane grimass tervitas möödujaid. Triestesse jõudes sain smsi, et minu host ei saa mind vastu võtta, sest tal on probleeme motikaga ning ei pääse liikuma Udinest. Samuti ei vastanud teine tüüp ning ei võtnud telefoni vastu. Nii ma siis mõtlesin, et kas ma kõnnin kohe ringi või ootan, millal tüüp lõpuks vastab. Nii ma müttasin üksinda mööda linna ning tegin pilte. Väga kaua ma ei viitsinud pildistada, sest ma olin nii väsinud. Kuid midagi tegin ikka :) Trieste on VÄGA ilus linn ning kui kellelgi on kunagi võimalus, siis soovitan kindlasti seal ära käia. Juba bussisõit sinna oli lummav ning ma mõtlesin, et ma pole midagi nii ilusat vist enne näinud. Inimesed päevitasid kividel ning kõnniteel. Effekt oli umbes sama, kui Pirita kõnniteel oleksid päevitajad. :D Aga kift oli vaadata neid. Triestes oli käimas tänavakorvpalli võistlus ning ma nägin ainult osalejaid, kuid võistlust ennast mitte. Sõin mõnusalt suure võileiva ning jõin vett peale.
Kui ma tagasi hakkasin liikuma, siis käisin läbi ühest kingapoest, kus olid kõik kingad 10 euri. Kurb oli see, et õigeid suuruseid loomulikult ei olnud ning kõik olid imelikes suurustes. Õnneks ühe paari rihmikuid leidsin ikka endale. Ei tea ainult, kuidas ma kõik need asjad Eestisse tagasi tarin, midagi pean kindlasti maha jätma.
Koju tagasitulles põdesin hullult, et tagasi tulin, sest pereema ja pereisa olid minu voodisse endale pesa teinud. Nii ma siis saatsin hiljem smsi, et loodan, et mu tagasitulek probleeme ei tekita. :D Ise läksin rannabaari muusikat nautima. Huvitav on see, et rannabaaris on üldiselt alaealised või siis paarikesed. Väga palju on poisse, ma ei mõista, kuhu kõik tüdrukud kadunud on. Sellepärast ma ka ei imesta, et mu 3 nädalat tagasi leitud sõber minu juurde tuli ning ütles, et olen kõige ilusam tüdruk seal baaris. Aga enne seda komplimenti küsis ta mu käest, kas ma ei tahaks temaga isoleeritud paika minna. Ma alguses arvasin, et ta pani sõnaga puusse ja küsisin, et kas ta tahab jalutama minna.. tüüp oli väga närvis ja kordas oma lauset. Siis sain aru ja keeldusin viisakalt. Ütlesin, et pean koju minema. Nii siis saatis ta mu ära ning ütles, et olen väga julge, sest Itaalia tüdrukud oleks ära jooksnud. Mhmh, muidugi julge kui mu süda peksis lõpuks koju jõudes päris korralikult. :D Lõpuks ei saanud koduust lahti ning pereisa pidi ukse avama, kui ütlesin, mis minuga juhtunud oli.. jäi vait ja ütles head ööd.
Aga see selleks, täna ma puhkan, käisin hommikul pool 8 enda arust jooksmas, mis lõppes kõnniga, sest väljas oli juba 29 kraadi sooja.
Üks nädal on veel jäänud, tglt vähem kui nädal kõigest 4 päeva. Ootan juba kodu! :)